Maguk, Gunlom ja teekond Cairnsi

Servus! Maratonpostituste seeria jätkub ja puldis on Tenno. Selle jutunupuga loodan katta Kakadu lõunaosa kosed, Edithi kosed, auto järjekordsed põrumised ja teekonna Cairnsi.

Pärast põhjalikku lindudega tutvumist Kakadu märgaladel ja aborigeenide elu-oluga kurssi viimist asusime lõpuks teele pargi lõunaossa, kus asuvad kuulsad kosed Maguk ja Gunlom. Lõpuks pärast nädalapikkust higistamist telgis ja lindude solistamist veelompides saame ka meie ujuma! Maguk tuli esimesena. Sinna oli põhitee kõrvalt kõigest 10km asfalteerimata teed. Seal nägime aga õudusega, mis ebaõnn mõnele turistile osaks oli saanud. Land Cruiseril oli telg pooleks. Nüüd juba teame, et ilmselt murdus tal CV joint katki, mis iganes selle asja nimetus ka eesti keeles poleks.

 kakadu - maguk (1).jpg

Löö või risti ette, et enda autoga selline asi ei juhtuks – kallis lõbu nii kaugel tsivilisatsioonist

Jõudsime õnneks kenasti parklasse kohale, edasi tuli vaid jala matkata paarkümmend minutit kena koseni. Teel nägime ühte kollast madu meie eest ära põgenemas – ilmselt püüton, aga milline, ei tea. Lisaks nägime üliilusat puna-ööhaigurit, kellest Piret suutis minu arvates National Geographicu tasemel pildi teha.

kakadu - maguk - nankeen night heron 2.jpg

Nankeen Night Heron ehk puna-ööhaigur. Linnu tuvastasime Kakadu linnunädalalt saadud uute teadmiste abil

Kuna kellaaeg oli juba üsna hiline, siis tuli meile tee peal vastu paar perekonda ja oli näha, et nad käisid ujumas. Mida lähemale aga Magukile jõudsime, seda rohkem hakkas terendama hoiatussilte – WARNING – ACHTUNG – krokodillid võivad selles vees olla, uju omal vastutusel. Kui kohale jõudsime polnud kose juures enam ühtegi hingelist ja me olime üpris hirmunud edasise osas. Üliilus kosk ja selge vesi, aga krokodillid? Proovisime siiski ujuda, aga väga kaugele ei julenud minna. Otsustasime hommikul naasta ja snorgeldusmaskid kaasa võtta. Hommikul tulime taas esimestena, aga mina olin seekord juba julgem ja ujusin maskiga koseni välja ja astusin sealpool isegi kaldale. Vesi osutus üllatavalt sügavaks, nägin ca 15m sügavusele enne, kui vesi äärtes oleva kaljuseina ära hägustas. Sügaval ujusid ka mõned päris suured Barramundid jm kalad, mõni pea meetri pikkune. Kokkuvõttes päris ilus. Meelitasin pärast ka Pireti koos endaga koseni kalu imetlema, ta ikka pelgas muidu.

 kakadu - maguk (2).jpg

Edasi liikusime Gunlomi, kuhu oli juba ca 30km asfalteerimata teid. Üritasin sõita 60-70km tunnis, et auto vähem rappuks. Aeglane sõit tihti kolistab päris korralikult. Gunlom valmistas pettumuse kose osas. Pidime vaimusilmas ette kujutama, milline see võimas kosk välja näeb kuiva hooaja alguses, me olime seal täiesti valel ajal. Ka vesi polnud nii puhas kui Maguki juures. Siis aga avastasime, et inimesed on kose ülemises osas. Läksime sinna ja leidsime sealt eest basseinid, mis voolasid üksteise sisse nagu aste astmelt. Ja niimoodi viimaseni, millest vesi kosena alla voolas, kuigi koske polnud nagu olla. Samas saab seal üleval ujuda vaid praegu, kui veevoolu praktiliselt pole, muidu oleks liiga ohtlik. Algul läksin ülemisse basseini ettevaatlikult ujuma, kuna põhja polnud näha ja maastik oli kaljune. Järsku nägin paari meetri kaugusel endast pikka kaela ja kollast silma, mis ulatus veest välja justkui pingutades pinnal püsida ja liikudes õõtsutades kergelt minu poole. Sain paanika ja pistsin kohe plehku ning kiirelt veest välja. Siis hakkasin alles mõtlema, kas tegemist oli ikka veemaoga Keelback või oli see hoopis süütum veegoanna? Siiani kindla peale ei teagi. Sinna basseini enam ei läinud igatahes.

kakadu - gunlom (1).jpg

Pildi keskel on näha nirisevat vett, kust märjal hooajal voolab vesi metsikult

kakadu - gunlom (8).jpg

Piret nautimas vaadet koselt alla pärast värskendavat ujumist basseinis

Sellega meie Kakadu elamused lõppesid ja liikusime lõuna poole edasi. Otsustasime teha veel ühe kiire ujumispeatuse Edith Fallsi juures Nitmiluki rahvuspargis. Oli kena ja mõnus. Tee peale jäi veel kuulus väljasurnud linnake Daly Waters, mille ainsad elanikud on linna kuulsa pubi töötajad. Pubi oli tõesti äge ja õhtul oli seal palju rahvast – kõik ühes või teises suunas sõitvad turistid. Osa kõrtsu seintest olid kaetud kõikvõimalike erinevate maailma rahakupüüridega. Hakkasin otsima eesti krooni, ei läinud kaua ja leidsin eri kohtadest ühe 25 ja ühe 2 kroonise. Ühele oli peale kirjutatud ka eestikeelne tervitus kahelt eesti neiult. See liigutas. Sõime ja jõime, kulus ära pärast Kakadu askeetlikku nädalat. Sealt edasi algas tõeline tühermaa koos Austraalia suurimate karjamaadega  – üle poole miljoni hektariliste rantšodega või karjajaamadega, nagu neid siin kutsutakse (cattle stations). Selles kandis, nagu Lääne-Austraaliaski, on olematu valgusreostus ja ühed parimad tingimused tähistaeva vaatamiseks.

DSC_3933.jpg

Tähistaeva üle arutledes arvutasime peast hinnanguliselt, et kui iga maailma kodanik sõidab aastas 10000km autoga maha, siis nende distantside kokku liitmisel jõuaks me lähima täheni Alfa Kentaurini (ca 4,5 vms valgusaastat). Ei vastuta ebatäpsuste eest. Töötasime suure hulga nullide liitmisega.

Vahetult enne Queenslandi piiri panime aga tähele, et meie Darwinis ostetud kasutatud rehv on ühe külje pealt siledaks kulunud, kuna tagarattad olid viltu. Darwini mehaaniku peale oleme siiani pahased – maksime neile 1300 dollarit amortide vahetuse, tagarataste balansseerimise ja varurehvi eest, aga balansseerimisega ei saanud nad hakkama ja kokkuvõttes ostsime Jabirus uue rehvi, kuna teel Kakadusse üks lõhkes ja nüüd oli ka see pooleldi ära kulunud. Otsustasin varurehvi alla panna ja sõita Camooweali, kust osta uus rehv. Varurehv kulus aga samuti läbi ja otsustas lõhkeda 40km enne Camooweali. Vahetasin tagasi eelmise rehvi vastu, millel juba nurgast traadid paistsid. Mõtlesime hirmuga, et jääme tee äärde ning peame abi kutsuma. Sõitsime aeglaselt 60ga ja õnneks jõudsime Camooweali kohale.

IMG_1388.JPG

Darwinist ostetud rehv, mis kulus Camooweali jõudes nii läbi, et traadid olid väljas. Pildil näha, et rehvi sisemine pool kulub kiiremini.

Saime linna kohaliku mehaaniku numbri ja helistasime talle ning ta ütles, et homme esmaspäeval saab ta meiega tegeleda. Istusime kohalikku kõrtsu ja jõime 5 dollarisi õllesid, kuni tuli kõne mehaanikult, et ta saab meid ikkagi täna teenindada, kuna talle tuli hädaabikõne. Keegi 400km kaugusel vajab kõrbes autoga abi ja ta peab öösel kell 3 hakkama sinna sõitma, et hommikul kohal olla. Teise õnnetus oli meie võit. Pärast 250 dollari vaesumist ja uue rehvi saamist andis ta meile teada, et hädaabiline sai oma auto korda, et ta ei peagi minema. “Inimesed paanitsevad liiga kergelt,” ütles mehaanik. Saime edasi sõita suuremasse linna Mount Isasse, kus lasime rattad balansseerida (seekord kõik 4, mitte ainult tagumised) 40 dollari ja uue kasutatud varurehvi (mis nägi välja nagu tutikas) ka 40 dollari eest. Mehaanik mainis, et tagarattad olid mitte ainult sissepoole viltu vaid ka auto liikumise suuna suhtes viltu. Sõitsime terve tee põhimõtteliselt diagonaalis tagaratastega. Mõni ime, et meil neid nii palju kulus, hah. Aga kui remondikohad asuvad 1000km kaugusel, siis pole midagi teha – sõidad ja ostad uue. Lasime Darwini mehaanikul selle kõik kinni maksta, aga olime ikkagi pahased, sest sealt saime kulunuma kasutatud rehvi 80 eest ja ka tagarataste balansseerimine oli 80 dollarit. Topelt hinna- ja kvaliteedivahe! This is outrageous! Igatahes saime siit maalt edasi muretult kuni peaaegu rannikuni välja sõita, mil meie gaasisüsteem ütles üles. Johhaidii. Cairnsis polnud ühtegi korralikku gaasimehaanikut, üks võttis siiski jutule. Lubas paari tunniga korda teha, ootasin lõpuks pea terve päeva, kuni andis võtmed tagasi ja ütles, et ei saanud korda, aga vahetas süsteemi filtrid ära ja arvet ei esita. Noh, tore, aga nüüd me peame sõitma gaasita Brisbane’ni ja see on ilgelt nõme, kuna lõpuks jõudsime kanti, kus gaas on taas üliodav võrreldes bensiiniga. Hea küll, autojutt läheb pikaks, aga see on vaja hingelt ära saada, sest sellega meie autojandid veel ei lõppenud, ülejäänust järgmistes postitustes.

Küll aga ei suutnud see meid enam vähemalt hetkel morjendada, kuna olime lõpuks pärast 2500km Kakadust jõudnud kohale Cairnsi – Suure Vallrahu väravateni.

DSC_3938.jpg

Meie ülihea vibe’i ja teenindusega hostel Tropic Days. Soovitame!

Aborigeenid ja kivikunst

Kakadu kivikunst ja aborigeenide kultuur on looduse kõrval teine suur turismimagnet, ja põhjusega.

Ubirris ja Burrunguys on Kakadu kuulsaimad kivikunsti asukohad ning pargi töötajad teevad turistidele ka hommikuti tasuta tuure. Burrunguy ehk Nourlangie tuuril käisime ka meie ja saime palju targemaks.

Üks huvitav fakt on näiteks see, et sellel Kakadu alal ei ole enam alles kohalikku aborigeenide hõimu, kuna 19. sajandil saabusid veeteedega piirkonda valgete inimeste haigused, mis kogu hõimu kiirelt hävitasid. Nüüd haldavad seda maad kõrvalasuvad hõimud, kes on selle omavahel ära jaganud.

Üks selle maa eest hoolitsev hõimupealik võitles mitukümmend aastat sellega, et tema kodukohta ei rajataks uraanikaevandust – kuna tema oli nö maa hoidja, siis oli vaja tema luba, kuid ta ei andnud seda hoolimata ähvardustest, mida esitasid nii valged kui ka tema pereliikmed. Viimased lootsid kobeda tasu peale õiguste müügi pealt. See  juhtum jõudis isegi Austraalia kõrgema kohtuni, kuid õigus jäi aborigeenile ning nüüd on see ala kaitse all. Uraani ja raskemetalle leidub teatud Kakadu piirkonnas hulgaliselt ning aborigeenid on selle ka oma pärimuses ära märkinud – see on aborigeenide seaduses haiguste maa, kuhu ükski hing ei tohi minna. Üks sellega seotud lugu jõudis isegi teadusartiklisse – nimelt käis üks teadlane koos aborigeeniga piirkonda uurimas ning kogemata sattusid nad ekslemise käigus haiguste maale. Kui aborigeen sellest aru sai, tahtsid nad kiirelt ära minna, kuid nende helikopter ei töötanud enam. Õnneks leidis teine helikopter nad üles ja nad pääsesid sealt minema. Hiljem helikopterile järele minnes selgus aga, et helikopter oli vahepeal ära põlenud. Sellised kummalised lood siis seal aborigeenide haiguste maal. Paratamatult tekib peas seos uraanivarudega kaasnevast normist oluliselt kõrgema kiiritusetaseme ja haiguste maa vahel. Nägime isegi kaarti, kus uraani maardlate ja haiguste maa alad omavahel pea üks ühele kattusid.

Burrunguys oli üks tähelepanuväärseim kivimaaling välgumehest (lightning man ehk Namarrgon) ja tema naisest, millega käis kaasas ka lugu sellest, kuidas välgumees välguna taamal asuvat kaljut tabas ja sinna elama jäi. Märjal hooajal on äikesetorm igapäevane nähtus.

burrunguy (2).jpg

Koos naisega oli neil ka terve posu lapsi ning nad valitsesid selle maa üle. Lasteks on neil ühed eriliselt ilusa mustriga rohutirtsud (Leichhardt’s Grasshopper), kes tulevad välja märja hooaja alguses – sellega on teada, et varsti läheb väga märjaks. Pildil asub Namarrgon üleval paremal ja tema naine vasakul  keskel. Paks mees pildil oli hoopis üks teine lugu, aga seda enam ei mäletagi. Välgumehe küünarnukkide küljes ripuvad vasarad, millega Namarrgon kõuemürinat tekitab.

burrunguy (3) - lightning man on the right and his wife in the middle left side.jpg

Ubirris nägime näiteks pikakaelalise kilpkonna maali (long-necked turtle).

kakadu - ubirr (2) - longneck turtle.jpg

Kivikunst aitab ajalugu selgitada. Küll aga saime teada, kuidas ajalugu aitab kivikunsti selgitada. Näiteks siin on joonistus Tasmaania tiigrist, keda iseloomustavad tagaseljal olevad triibud. Viimane tiiger suri Tasmaanias ca 100 aastat tagasi ja Kakadus olid nad arvatavasti aastatuhandeid tagasi. Kui dingod umbes 4000 aastat tagasi Austraaliasse jõudsid, hakkas Tasmaania tiigritel mandriosas halvasti minema ja nad suutsid ellu jääda vaid Tasmaania saarel.

kakadu - ubirr (13) - tasmanian tiger.jpg

 

Ubirris nägime ka pisikest ja nunnut kivi-vallabit (Wilkins’ rock wallaby)

kakadu - ubirr - wilkins' rock wallaby.jpg

Ainuke linn terves rahvuspargis on seal kaevandamise tõttu, sest linna kõrval asub uraanikaevandus. Jabirus on kõik väga kallis ja aborigeene kohtab seal ka. Meie käisime linnas mitu korda tasuta dushi nautimas ja ühel õhtul sain isegi kohaliku noorega jutule. Kui mustanahaline noormees lähenes, siis kartsin, kuna Tenno oli just dushi all ja mina üksi keset inimtühja pimenevat parki.  Õnneks osutus ta päris khuuliks ja jutukaks ning mul oli hea meel, et sain ka ühe autentse kogemuse aborigeeniga. Sain näiteks teada, et ta teeb kunsti ja hiljem nägime tema töid aborigeenide külastuskeskuses. Lisaks tegutseb ta kohalikus bändis ja ta näitas mulle uhkelt oma telefonist videot, kus ta rollis oli. Siin ka teile vaatamiseks, mis muusikat aborigeeninoored Kakadus teevad.

Hiljem küsisime ka muusikasoovitust Injalak’i kunstikooperatiivi noorelt, kuna seal mängis eriti mõnus aborigeenide muss – siin ka teile nautimiseks.

Jõudsingi juba otsaga Injalaki juurde ning kirjutan nüüd sellest pikemalt. Nimelt on Injalaki kunstikooperatiiv Arnhemi maal, mis asub Kakadust idas. See on üks suurimaid või lausa suurim aborigeenide territoorium Austraalias olles kahe Eestimaa suurune ala. Mul on ülihea meel, et me sinna otsustasime minna. Veetsime seal vaid ühe päeva, kuna võtsime nö päevapileti ilma ööbimiseta. Jabiru linnakeses pidime käima nn vallavalitsuses, mis andis meile 16 dollari eest inimese kohta loa Arnhemi sisenemiseks. Kusagil seda luba muidugi ei kontrollitud, piiriületuspunktis (Cahills Crossing) valvasid vaid krokodillid. Nemad kontrollisid seda, et sul oleks piisavalt võimekas neliveo auto, et läbi jõe teisele poole sõita. Jõge soovitatakse ületada vaid mõõna ajal (see on mõjutatud merest, kuigi asub mitmekümne kilomeetri kaugusel), kuna vastasel juhul võib jõevool auto minema kanda ning siis ei ole krokodillidest pääsu. Lugesime nii mitmeidki õuduslugusid sellest, kuidas autodega on keset jõge kinni jäädud ning mõni hulljulge aborigeen vees oma autot päästa üritades surma saanud. Kahtlesime pikalt, kas julgeme seda teekonda ette võtta ja kiirustasime enne tõusu tagasi, kuid lõpuks oli sel hetkel vesi endiselt nii madal, et ei olnud mingit ohtu. Muidugi peab arvestama, et meie olime seal kuiva hooaja lõpus, kus vett ongi oluliselt vähem.

kakadu - cahills crossing estuarine crocodiles (1).JPG

Kohalikke selline asi muidugi ei morjenda ja ülesõit on mõõna ajal ikkagi hea koht, kus kala püüda.

kakadu - cahills crossing (2).jpg

Arnhemis võtsime Injalaki kunstikooperatiivi pakutava kivikunsti tuuri, kus meil oli giidiks kohalik aborigeen Jared. Kakadus nähtud kivikunst koos piirdeaedadega kahvatus selle suure kivikunstigalerii kõrval, mis meile Injalaki mäel avanes. Seal võis täiesti ette kujutada, kuidas vanasti aborigeenid kivide vahel mõnusalt elasid, kivikatus peakohal, imelised vaated avatud maastikele allpool ning joonistasid üles tähendusrikast või ka päris igapäevast.

Injalaki mägi.

arnhem land - injalak hill (38).jpg

Vaade mäelt nagu ennevanasti.

arnhem land - injalak hill (4).jpg

Tenno arutamas giidiga kunsti üle.

arnhem land - injalak hill (10).jpg

Tänapäeval sinna enam juurde ei maalita. Saime aru, et enam pole selliseid teadjamehi, kes võiksid seda teha. Kivimaalinguid võivad teha vaid väga palju tseremoniaalsaladusi teadvad kõrges eas meesaborigeenid. Jaredi käest oli meil võimalus küsida nii kohalike praeguse elu-olu kohta kui ka nende kaugemate traditsioonide kohta. Eriti huvitav oli võrrelda meie pea nädala jooksul Kakadus filmidest, näitustelt ja pargivahtidelt kogutud infot sellega, mida kuulsime kohalikult aborigeenilt. Teadusliku tausta koha pealt tundsime end päris tugevalt ja oskasime ise rohkem kaasturistidele seletada, kui kohati napisõnaline giid. Kuid retke jooksul avanes ta meiega aina enam ja rääkis meile vabamalt oma perspektiivist. Paratamatu on, et paljusid asju nad nende kujutiste kohta ei teagi.

Näiteks oli ühel pildil kuri vaim, keda Mimi hinged tulid ära ajama. Teadsime varasemast, et kurja vaimu tulekuks peab olema ka mingi põhjus – näiteks on inimene midagi halba korda saatnud. Meie giid aga ei osanud selle maali kohta muud öelda, kui et Mimi hinged ajavad kurja vaimu ära.  Kuri vaim oli ka eriliselt põnev – nägi välja nagu ahv, kuigi ahve sealkandis ei leidu.

arnhem land - injalak hill (13) bad spirit and mimi spirits.jpg

Kivikunstis jäädvustati näiteks hoiatusi – siin on kujutatud üks mees, kes ei järginud hõimuseadust ning sai endale seetõttu turses liigesed.

arnhem land - injalak hill - sick man with swollen joints, because of not abiding to tribal law.jpg

Lisaks joonistati tihti erilisi saake – suuri kalu, nagu Barramundi, varaane, madusid jne.  Vanemad maalid on üle joonistatud uuematega ja kokku teeb see ühe suure seinamaali.

arnhem land - injalak hill (5).jpg

Siin on aga näha kängurujaht.

arnhem land - injalak hill - kangoroo hunting.jpg

Ja Emake Maa sellises huvitavas mesilase moodi kostüümis.

arnhem land - injalak hill - mother earth.jpg

Frilled-neck lizard.

arnhem land - injalak hill - frilled-neck lizard.jpg

Jared rääkis meile ka sellest, et linna ümbruses on kolm mäge – magpie goose hill, injalak (long-tom) hill ja leech dreaming hill. Need on ka siin maalil kujutatud. Keskmine neist on Injalaki mägi, kus on peal käed, mis sümboliseerivad kivikunsti. Teisel mäel aga toimuvad salajased riitused meestele, mille kohta Jared meile täpsustada ei tahtnud.arnhem land - injalak hill - three hills - magpie goose hill, injalak (longtom) hill and leech dreaming hill.jpg

Tuuri seltskond oli ka parajalt väike ja seega oli tore õhkkond.

arnhem land - injalak hill (30).jpg

Vanasti oli veski asemel kivis auk ja kohalike kõrreliste seemnete töötlemiseks tegi see töö ära küll.

arnhem land - injalak hill - griding hole.jpg

Aborigeenide elu jälgi oli mäel näha igal pool. Ka nende viimse teekonna jälgi. Nimelt viidi varasemalt surnukehad mäele ning nende kondid jäid sinna pühasse kohta. 20. sajandi keskpaigas viisid aga valged kõik jäänused kuhugi muuseumisse tallele ning need saadi tagasi alles hiljuti. Kuna nüüdseks on uskumused muutnud, siis maeti kondid kristlaste kombel Kunbalanya surnuaeda. Sellegipoolest oli mäel üks eriline koht alles. Mäe hoidja, kes suri alles pärast kontide rüüstamisakti, palus oma maised jäänused sinna viia ning need on seal kivide vahele peidetud ja joonistustega märgitud senimaani. See oli ka ainus koht, kus paluti mitte pilti teha. Seega, kujutage ette kivipragu, kust vahelt paistavad inimkondid. Lihtne.

Lisaks kividele nägime ka nahkhiiri…

arnhem land - injalak hill (14).jpg

…ja känguru oma lapsega.

arnhem land - injalak hill (34).jpg

Mäelt avanes ka vaade Aborigeenide linnale Kunbalanyale. Linna sisse sõites oli kõige veidram see, et usinalt ehitamas-töötamas nägime vaid valgeid inimesi.

arnhem land - injalak hill (36).jpg

Kohalikud peavad oma maal lehmi, mille liha müüvad ning päris paljud on ka kunstnikud. Injalaki keskuses oli tol päeval korraga tegutsemas umbes paarkümmend aborigeeni – naised põimisid rohukõrtest erilisi korvikesi, mehed maalisid ja tegid käsitööna kangatrükki. Kui mõnes kohas on populaarne täpitehnikas abstraktsemat sorti pildid, siis seal maaliti pea ainult linde-loomi paberile või puukoorele. Mulle meeldis, et osad kunstnikud kasutasid ka värve kohalikust loodusest, kuigi maalid olid ka sellevõrra tuhmimad. Ka meie giid, Jared näitas meile poekeses oma maale.

Lisaks rääkis Jared sellest, et kui märg hooaeg hakkab, siis ümbritseb nende linna suuuuuur vesi – minema saab sealt ainult lennukiga. Paadiga sõitmine on krokodillide tõttu liialt ohtlik. Samuti rääkis ta, et mõnikord käivad nad perega lähedalasuval saarel puhkamas ja kala püüdmas. Selliseid reise teenindab nende kohalik linna lennuk ja ega see muidugi ka odav lõbu ei ole. Mälu järgi mainis Jared 600 – 700 dollarit selle reisi jaoks. Samas palju valikuid ei ole – tuleb maksta, kui tahad poole aasta jooksul oma linnast välja saada.

Põnevat oli aborigeenidega vesteldes veel ja veel, kuid palju olen juba unustanud ja kõike ei jõua ka kirja panna. Igal juhul oli pea paksult täis mõtteid ja uusi teadmisi aborigeenide elust-olust nüüd ja vanasti.

Kakadu rahvuspargi linnunädal

Kahe kuuga on juhtunud nii mõndagi, kuid siia ei ole midagi kirja saanud. Kiiruga, sest varsti lõpeb meie Austraalia-aeg, püüame kõik tagant järgi kirja panna.

Niisiis oleme omadega oktoobri alguses ja Põhjaterritooriumil Kakadu rahvuspargis.

Kakadu rahvuspark üllatas meid ja pööras meie plaanid pea peale – veetsime seal mõne päeva asemel lausa terve nädala. Püüan kirja panna kasvõi natukenegi kõigest põnevast, mida selle nädala jooksul teada saime. Tagant järgi on lausa kahju, et seal piirkonnas rohkem aega ei veetnud, sest nüüd, inimasustuses tagasi olles oskan seda rohkem hinnata sealset loodusjõudude rütmis elavat maastikku ja tugevat mitukümmend tuhat aastat vana aborigeenide kultuuri kohalolu.

Olime lugenud hirmulugusid turistimassidest Kakadus, kuid üllatusega leidsime pargi parajalt tühjana. Litchfieldi rahvuspargi külastajate hordidega ei anna võrreldagi. Küllap vedas meil, kuna ametlik kuiva hooaja lõpp oli käes. Enne troopilise suve perioodi, mis eelneb suurtele vihmadele, mil park kinni on, toimus “Bird Week” ehk linnunädal, mille raames toimus iga päev mitmeid põnevaid (tasuta) tegevusi. Meie päevad pargis nägid välja sellised: hommikul käisime kusagil rajal jalutamas, keskpäeval olime jahedas külastuskeskuses, kus vaatasime filme, näitusi ja võtsime osa tegevustest ning õhtul läksime jälle kuhugi loodusesse.

Käisime vaatamas Ubirri päikeseloojangut, kuna see on üks legendaarne Kakadu sümbol. See oli ka ainuke koht, kus nägime lubatud rahvamasse ja kooligruppe.

kakadu - ubirr sunset (9).JPG

Vaade ise oli tõesti eriline – ülevalt mäe otsast nägime hiiglaslikku rohumaad, mis osa aastast on vee all ja ka kuiva hooaja lõpuks endiselt rohelust täis on.

kakadu - ubirr sunset (3).JPG

Põhjaterritooriumi päikeseloojangud on erilised – päike on eriliselt suur ja punav ning seda saab palja silmaga vaadata. Seda põhjustab arvatavasti kõrge niiskustase õhus, st veeosakesed peegeldavad ja suurendavad päikese just selliseks suureks keraks ning summutab valgustaseme silmale parajaks.

kakadu - ubirr sunset (6).JPG

Siinkohal tasub rääkida Kakadu ja tegelikult kogu Põhjaterritooriumi põhjaosa erilistest aastaaegadest. Oleme oktoobri algusega jõudnud kuiva hooaja lõppu. Möödunud on umbes kuus kuud ilma sajuta. Nüüd hakkab niiskus õhus kogunema ja samuti pilved pea kohal. Ometi ei anna see kuivanud maale leevendust. Korralikult hakkab sadama vast novembris või detsembris, mil piirkonda raputavad suured äikesetormid. Kuiv rohumaa saab suureks järveks ja vaatepilt sarnaneb Soomaa viiendale aastaajale, kus ainuke liiklusvahend on paat. Suurim erinevus on aga see, et Kakadus ei tasu kanuuga märgala avastama minna, sest krokodillid on varmad kõhutäie järele.

Kuulsaim koht krokodillide nägemiseks on Cahills Crossing jõeületus Ida-Alligaatori jõel, kuhu meiegi hommikuvalguses krokodille uudistama läksime.

kakadu - cahills crossing.JPG

Leidsime neid päris mitu ja vaatasime ohtust kaugusest.

kakadu - cahills crossing (3).jpg

Kakadu parki majandavad koos valged ja aborigeenid ning see on ka näha lahedates infosiltides. Kui lääne stiilis infosilt hoiatab lihtsalt “ära viska prügi maha” vms, siis aborigeenide infosildil jutustab külavanem loo omas äratuntavas inglise keeles. Siin üks kõiki kõnetav lugu sellest, kuidas peame hoolitsema maa eest.

kakadu - ubirr (19).jpg

Kuna tegemist oli linnunädalaga, siis alustan lindudest ja kirjutan järgmises postituses aborigeenidest ja kivikunstist, mis seal samuti väga kuulus on.

Käisime mitmes kohas linde uudistamas. Praegu ongi parim aeg linnuvaatluseks, kuna billabongid ehk veesilmad on kokku kuivanud ning kõik linnud peavad ninapidi koos hakkama saama.

Käisime koos teiste linnuhuviliste ja linnuspetsialistidega hommikusel vaatlustuuril Angbangbangi billabongil. Saime pea eksklusiivselt küsida küsimusi Põhjaterritooriumi linnuspetsialistilt, kes teistel hommikutel tasulisi tuure tegi. Ta näitas meile lahkelt oma suure linnuvaatlustoruga igasuguseid põnevaid veelinde.

Siit on hästi näha, kui kokku kuivanud üks billabong kuiva hooaja lõpuks on, kuid seega on kõik linnud kenasti koos. Liiga lähedale ei tasu aga minna, kuna ka seal otsivad viimase veesilma sisse peitudes kuuma päikese eest varju krokodillid.

kakadu angbangbang billabong.jpg

Õhtul käisime kuulsal Yellow Water märgalal, kuid otsustasime paadisõidu vahele jätta. Mõtlesime, et 95 dollarit võib alles jääda, sest linde ja krokodille oleme ka mujal näinud. Muidugi on kuuldavasti kõik linnud paatidega nii harjunud, et lasevad väga lähedale ning paadisõidul näeb ka vesipühvleid. Vesipühvlid on tegelikult sisse toodud liik, kuid nüüd on neid püütud kontrolli alla saada, kuna nad häirivad sealset loomulikku elustikku luhaniitudel. Niisiis kasvatatakse neid ainult mõnes farmis ja nad ei ole kuigi soositud, kuigi turistidele pakuvad silmailu.

kakadu - yellow water (16).jpg

Väike hõbehaigur.

kakadu - yellow water - intermediate egret.jpg

Brolgad ehk Austraalia kured

kakadu - yellow water broglas.jpg

Yellow wateri avastamiseks oli paadisõidu kõrval võimalik jalutada väikesel vaateplatvormil.

kakadu - yellow water (5).jpg

Kakadu külastuskeskus pakkus igapäevaselt harivaid ja lõbusaid tegevusi, millest me rõõmuga osa võtsime. Saime kuhjaga oma sissepääsupassi 40 dollarilise väljamineku tagasi lunastada.

Ühel päeval saime läbi teha bush tuckeri valmistamise alates hanede kitkumisest kuni söömiseni välja. Vahepeal grillisime neid kohalike aborigeenide eestvedamisel lõkkes. Järgneb fotolugu kogu protsessist.

Harakhanede (magpie goose) küttimiseks on kuiva hooaja lõpp parim aeg, kuna selleks ajaks on nad parajalt paksuks söönud ning neid on veesilmade ümbruses tuhandeid. Seepärast ongi aborigeenide traditsioonis just see aeg mõnusate hane-grillroogade jaoks. Muidugi saime kurvastusega teada, et hanesid on palju-palju vähem kui varem – kui õigesti mäletan siis miljonite asemel on nüüd juttu sadadest tuhandetest. Kiiresti guugeldades leidsin, et viie aastaga on kahanenud arv vaid veerandini, jäädes 700 000 juurde. Oma osa on ka märja hooaja mõjul, kuid ümberkaudne põllumajanduse ja inimtegevuse laienemine on avaldab neile olulist survet.

kakadu - mamukala wetland (4) magpie geese.jpg

Igatahes tõid aborigeenid, kellel on eksklusiivne luba Kakadus küttida, meile kaasa päris mitu hane. Muidugimõista on need kätte saadud tänapäevaste vahenditega, sest paistab, et selliseid teadjaid enam ei leidu, kes käsitööriistadega hanesid püüda oskaks/viitsiks.

magpie goose cook up (4).jpg

Tenno kitkub rõõmsalt hane.

magpie goose cook up (1).jpg

Järgi jäid vaid suled.

magpie goose cook up (5).jpg

Ja haned said restile ritta.

magpie goose cook up (6).jpg

Kokk vaatab, kust on parim nurk hane lõkkesse viskamiseks. Meie jaoks oli üllatav, et sellise suure lõkkega liha küpsetati. Seda tehti lühikest aega, nii et liha oli küll väljast kõrbenud, kuid seest endiselt üsna toores ja verine. Niimoodi seda süüakse, nagu meile öeldi, ja maitses tõesti hästi.

magpie goose cook up (9).jpg

Sabasulgedest tehti aga traditsioonilised lehvikud, millega end kuumal päeval jahutada.magpie goose cook up (10).jpg

Külastuskeskuses tutvutud aborigeeninaised jätsid meile küllaltki häbeliku, kuid toreda mulje. Kohalike kirjutatud linnuraamatu tutvustusel olid nad püünel ja rääkisid pärimuslugusid lindudest. Alguses ei saanud keegi jutuotsa lahti tehtud, mõni oli aga veidi julgem ja siiski rääkis natuke. Teine oli aga puhta häbelik ja kolis esimesel võimalusel lavaesiselt maha hämarasse nurka. See oli omamoodi elamus näha, kui harjumatu see nende jaoks oli. Samas oli auditoorium väga sõbralik ja julgustav, läbi küsimuste üritati neid rohkem rääkima saada.

Ühel teisel päeval tulid aga külastuskeskusesse külla eksootilised loomad, keda saime väga lähedalt vaadata.

Tenno seiklused albiino carpet pythoniga (need ei ole tegelikult kohalikud, vaid elavad hoopis Queenslandis).

tenno ja carpet python (3).jpg

Mina oliiv-püütoniga, keda on võimalik ka Kakadus looduses näha (meil küll ei õnnestunud). See oli neist kõige suurem aga ka kõige rahulikum, võib öelda et lausa nunnu madu.

olive python (4).jpg

Lisaks saime ka lindudega tuttavaks, kuigi jällegi ei olnud tegu kohalikega. Üks macaw oli pärit Lõuna-Ameerikast ja rohe-punane paar on vist Eclectuse papagoid – emane ja isane.

papagoidega.jpg

Ootamatult lahedaks kujunes ka õhtune programm, kus ühel päeval käisime kuulamas kohaliku noorteadlase pajatusi oma doktoritöö tegemise seiklustest Kakadus. Saime väga vahetult kuulda, kuidas on inimasustusest kauges metsikus looduses töötada, autoga märja hooaja lõpus kinni jääda, näha pärast aastast tööprotsessi lõpuks oma haruldast uurimisobjekti yellow chat’i (imepisike kollane lind) jne.

Lisaks käisime ka Mamukala märgalal, mis on Jabiru linna lähedal ja mille matkarajal on näha ala tohutut suuuuuurust ja tuhandeid linde. Pildil on ainult väike nurgake kogu märgalast.

kakadu - mamukala wetland (3).jpg

Õhtuses päikeseloojangus oli Mamukala eriliselt maagiline.

kakadu - mamukala wetland (9).jpg

Vee lähedal kasvavad kõrvuti troopilised palmid ja kuivale kliimale omasemad savannipuud. Niisiis sai seal lisaks veelindudele kohata ka metsalinde, näiteks tuvisid – bar shouldered doves.

kakadu - mamukala wetland - bar shouldered doves.jpg

Seal nägime meie jaoks ka üht eriti põnevat lindu – pika sabaga faasan-kannuskägu (Pheasant coucal).

kakadu - pheasant coucal.jpg

Lõpetan oma linnuvaimustuse ja jätkan uues postituses aborigeenidega.

Fogg dami märgala

Darwini ja Kakadu rahvuspargi vahel külastasime üht väiksemat linnuala – Fogg tammi, mis ehitati plaaniga riisi kasvatama hakata. Kahjuks või pigem siiski õnneks see plaan tööle ei läinud, kuna lindudele meeldis seal nii väga, et riisi kasvatamisest ei tulnud midagi välja. Seal oli kena jalutustee otse vesirooside vahel ja veetsime pikalt vaateplatvormil aega, ümberringi loodusehääled ja linnud.

Jätsime vahele kuulsad hüppavad krokodillid (turistid saavad paadiga sõitma minna ning vaadata, kuidas krokodill paadi kõrval õhku hüppab, et nööri otsa pandud sööta ampsata) ja Mary jõe paadisõidu, kus pidavat palju krokodille ja linde nägema. Nägime järgneva nädala jooksul mõlemat päris piisavalt, nii et ei ole väga kahju, et raha seal kulutamata jäi.

Harakhaned vesiroosides (magpie goose) Foggi tammil.

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/30108963597/in/album-72157694947039130/

 

Vaade platvormilt

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/31170650828/in/album-72157694947039130/

 

Valge ristpardi (radjah shelduck) paarike üleujutataval metsaalal.

fogg dam - radjah shelduck

 

Darwin

Kirjutamisega kipun ikka ühe osaliigi võrra maas olema. Jõudsime juba Queenslandi, kuid päris mitu asja Põhjaterritiooriumilt on veel jagamata. Niisiis oleme omadega veel Darwinis.

Darwin, kus elab veidi rohkem inimesi kui Tartus, on Põhjaterritiooriumi pealinn. Samas ei olnud meie juba viis kuud selliseid inimmasse ja autohulkasid näinud, niisiis oli tegu meie jaoks suure linnaga. Igalt poolt paistis välja, et linna ajalugu on tugevalt seotud teise maailmasõjaga, mil Jaapan Darwinit järjepidevalt pommitas. Linnas on erinevad sõjaga seotud mälestusmärgid, infotahvlid ja väga uus arhitektuur. Pommitamise ja 1972. aastal piirkonda laastanud suure tormi “Tracy” tõttu on linnas vanu maju alles umbes üks – valitsuse hoone.

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/31171795818/in/album-72157694947039130/

 

Linn jättis meile kolme sealviibitud päeva jooksul hea mulje. Kesklinnas ja mereääres oli mõnus ringi jalutada, linn oli korras ja kena, samas mõnusa rahuliku olemisega. Käisime ka botaanikaaias, kus mulle meeldis enim sealne permakultuuri põhimõtetel töötav kogukonnaaed.

Päris suure osa ajast veetsime Põhjaterritooriumi muuseumis ja kunstigaleriis. Seal saime teada nii loodusest kui kohalikust ajaloost ning vaadata ühe suurima aborigeenide kunstiauhinna parimaid töid (need tööd olid ka müügiks ja hinnad olid suurusjärgus 15 000 dollarit).

Neil on ka päris lahe vapp:

darwin - NT vapp

Neljapäeva õhtul käisime kuulsal Mindil Beach Marketil. Kaks korda nädalas kogunevad kõiksugused müüjad ranna äärde ja toimub suuuuuur laat, kus müüakse käsitööd, kunsti ja muid veidrusi nagu näiteks hipsterlampe, mis on ehitatud antiikkolast. Eelkõige on see  aga koht, kust saada hea kõhutäis ükskõik mis kultuuri toitu. Darwin on nimelt tuntud oma multikultuursuse poolest. Söögikohta otsides näeb seda ka linna peal – Jaapani, Malaisa või Mehhiko – kõike leidub ja seda ühe väikese tänava ulatuses.

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/43233463910/in/album-72157694947039130/

Teel Darwinisse – lake Argyle ja Litchfieldi rahvuspark

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/44133647945/in/dateposted/

Enne Kununurrast lahkumist käisime vaatamas suurimat inimtekkelist järve Austraalias – Argyle’i järv on nimelt üles paisutatud Ordi jõest eesmärgiga niisutada ümberkaudseid farme. Pildile on jäänud järvest vaid üks väike sopp. Farme on Kununurras rohkem kui 20 000 hektari suurusel alal. Seda numbrit ei anna muidugi võrrelda suurimate stationitega ehk ääremaade karjakasvatusfarmidega, millest märkimisväärsemad on üle miljoni hektari suurused.

Vaade oli omamoodi imelik, sest sellist spinifexi maastiku ja mägesid oleme palju näinud, kuid nende mägede vahel järve näha oli esmakordne. Järvest paistsid välja vaid mägede tipud.

Edasi järgnes kiire piiriületus (Lääne-Austraaliast Põhja Territooriumile minnes karantiini kontrolli pole, kuid vastupidi tuleb palju kaupa maha jätta). Põhjaterritooriumi teed olid tühjad ja ka meie ei teinud seal suuri peatusi, õhk oli kuum ja teekonna pikkuseks 700 km.

Õhtuks jõudsime troopikasse, mida olime nii kaua oodanud. Suurem osa Põhjaterritooriumi põhja osast on tegelikult savanni puistu (savannah woodland) ja päris vihmametsa on siin ainult väikestes soppides, kus leidub aastaringselt vett (jõgede ääres kuristikes). Samas oli meie jaoks juba palmide nägemine puude all rohus piisav.

Enamikel aladel on pool aastat veeküllus ja pool aastat kuivus – üleujutatavad alad kuivavad kokku väikesteks veesilmadeks, millisena näeme neid praegu, kui käes on kuiva hooaja lõpp.

Õhtu hakul keerasime ööbimiskohta jõudmiseks ära ühele väiksemale teele ning ahhetasime ja ohhetasime, mis elu me seal kohtasime. Esimese üllatusena tabasime teelt suure karja kängurusid – oma 30 isendit tormas otse meie auto ees üle tee. Teiseks kõndisid metsa all ringi suured veised ja kolmandaks tabasime tee pealt ühe identifitseerimata linnu. Sõitsin temast esimese hooga mööda ja ta ei liigutanudki, vaid oli tihedalt vastu asfalti nagu hauks mune. Linnuni tagurdades ehmatasid teda vist tagatuled ning ta tõusis õhku. Uurisime järgi, et tegu võis olla Austraalia õõnesorriga (Australian owlet-nightjar).

Ühe jõekese äärde ööbima jäädes uurisime taskulambiga vett ja nägime seal ühte ujuvat silma, mille määratlesime krokodilliks. Arvatavasti oli see magevee krokodill, mis ei ole inimeste suhtes reeglina agressiivne. Teine lugu on aga merevee krokodilliga, kes tuleb ka jõgedesse ja kelle teelt tasub kaugemale hoida. Sellise vee kalda ääres ei soovitata kõndida, rääkimata ujumisest. Öösel kuulsime ka veidraid kähedaid ja nutvaid helisid, mida tegid vist käharkakaduud (Red-tailed black cockatoo).

Järgmisel päeval külastasime Litchfieldi rahvusparki, linnarahva spaad. Buley Rockhole oli paksult inimesi täis, sest tegu oli erineva suurusega veesilmadega, millest vesi läbi jooksis.

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/44878970982/in/dateposted/

Florence Fallsi rahvamassid ei jäänud sellele alla, kuid kosed olid võimsad.

Nägime ka hiiglaslikke termiidipesasid ja saime teada, kui olulised need väikesed putukad on. Nimelt lendavad kõik spetsiaalsed terdmiidid pesast välja kord aastas paarilist otsima ja siis on pidusöök ka kõikidele loomadele-lindudele, kes saavad nii suure valgupommi, et saavad ka ise järglastele mõtlema hakata.

Katedraali termiidi pesa

litchfield national park (18)

Siin on aga magneetiliste termiitide pesad. Need on põhja-lõuna suunalised, nii et üks külg on alati varjus ja paraja temperatuuriga. Suunda oskavad nad hoida, nagu nimigi ütleb, magnetpooluste järgi.

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/44879914122/in/dateposted/

Wangi Fallsi jõudes oli meil ujumisest ja rahvahulgast juba nii suur väsimus, et vaatasime mittemidagi ütleva pilguga võimsat koske ja läksime ööbimiskohta otsima. Õnneks leidsime ideaalse koha ööbimiseks, sest see koht päästis rahvamassidest, kuid jättis alles pargi imelised veemõnud. Walker Creeki ööbimiskoht oli bukletis “walk in”, mille kohta Tenno, kogenenuna hotellinduses, arvas, et sinna ei saa ette reserveerida ja kehtib nö kes-ees-see-mees reegel. Tegelikult tähendas see hoopis, mis oli ka meie jaoks siin riigis esmakordne selle poolest, et pidime oma asjad selga võtma ja kilomeetri auto juurest ööbimispaika matkama.

litchfield national park (3)

Matk mööda jõekallast oli aga pingutust väärt, sest jõudsime pärast viiest teisest laagrikohast möödumist oma peatuspaika, kus ootas meid mõnus veeauk ja kosk ainult meile!

Wilkins water monitor, kes meiega hommikul ujumiskohta jagas (suurem samasugune kadus ehmatusega vette, kui Tenno suure plärtsatusega vette hüppas).

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/29992517447/in/dateposted/

 

 

Gibb Riveri tee – El Questro ja Moonshine gorge

Laupäeva hommikul läksime Gibb Riveri teele, et vaadata ära mõned kuulsaimad gorge’id. Kahjuks oli Tenno unistuste koht, Emma gorge kinni sealkandis möllava tulekahju tõttu. Läksime seetõttu hoopis El Questro gorge’i ja usun, et see oligi hoopis parem – seal sai nii seikluslust, ronimist kui suplemist kosutavates veesilmades.

Gorge’ide puhul on kõige hämmastavam mikrokliima, mis on kuristiku sees võrreldes ümbritseva maastikuga. Kui olime Pilbara kandis, siis oli ümber kõrbeline spinifexi-maa, kuristikes lokkas aga rohelus ja isegi mõned sõnajalad. Gibb Riveri teel oli ümbritsev maastik rohumaa ja madala puistuga, kuid kuristikes valitses tõeline palmidega vihmamets.

El Questro gorge’i minekuks pidime oma auto juba varem maha jätma, sest tuli ületada veetakistus, mida me oma autoga teha ei julgenud.

https://www.flickr.com/photos/135110556@N03/45043040081/in/dateposted/

Jala sai kõrvalt läbi üsna edukalt ning pärast väikest jalutuskäiku sillutamata teel jõudsime matka alguspunkti, kust läks tee kuristiku sisse. El Questro matk nõudis parajal määral kividel turnimist, kuid kuumenevat keha aitasid jahutada veesilmad teel. Poolel teel oli lausa selline kivibassein (rockpool, nagu siin öeldakse), et sealt läbi minnes sai rinnuni märjaks. Sellest ei olnud üldse hullu, sest ujusime selles tiigis niikui nii ja veetemperatuur oli täpselt ideaalne suplemiseks. See on suur eelis Karijini ees, kus ujuma minemine nõudis parajat eneseületust.

Õhtul käisime internetti jahtimas ja sõime uhke õhtusöögi Kununurra vanas pumbamajas, millest oli tehtud jõeäärne restoran.

kununurra pumphouse dinner

Pimedas (tavaliselt me seda ei tee) järgmisesse telkimiskohta sõites nägime teel karja müstilisi valgeid hobuseid. Jah, lisaks lehmadele ja kaamlitele näeb siin ka metsikuid hobuseid. Kaks noorukest olid lausa tee peal ja ei jooksnud ka kohe minema. Vaatasid veidi uudishimulikult enne, kui kaugemalt keegi jooksma hakkas ning kogu kari rohusahinal taamale heinamaale kappas, täiskuu neid valgustamas.