Darwini ja Kakadu rahvuspargi vahel külastasime üht väiksemat linnuala – Fogg tammi, mis ehitati plaaniga riisi kasvatama hakata. Kahjuks või pigem siiski õnneks see plaan tööle ei läinud, kuna lindudele meeldis seal nii väga, et riisi kasvatamisest ei tulnud midagi välja. Seal oli kena jalutustee otse vesirooside vahel ja veetsime pikalt vaateplatvormil aega, ümberringi loodusehääled ja linnud.
Jätsime vahele kuulsad hüppavad krokodillid (turistid saavad paadiga sõitma minna ning vaadata, kuidas krokodill paadi kõrval õhku hüppab, et nööri otsa pandud sööta ampsata) ja Mary jõe paadisõidu, kus pidavat palju krokodille ja linde nägema. Nägime järgneva nädala jooksul mõlemat päris piisavalt, nii et ei ole väga kahju, et raha seal kulutamata jäi.
Kirjutamisega kipun ikka ühe osaliigi võrra maas olema. Jõudsime juba Queenslandi, kuid päris mitu asja Põhjaterritiooriumilt on veel jagamata. Niisiis oleme omadega veel Darwinis.
Darwin, kus elab veidi rohkem inimesi kui Tartus, on Põhjaterritiooriumi pealinn. Samas ei olnud meie juba viis kuud selliseid inimmasse ja autohulkasid näinud, niisiis oli tegu meie jaoks suure linnaga. Igalt poolt paistis välja, et linna ajalugu on tugevalt seotud teise maailmasõjaga, mil Jaapan Darwinit järjepidevalt pommitas. Linnas on erinevad sõjaga seotud mälestusmärgid, infotahvlid ja väga uus arhitektuur. Pommitamise ja 1972. aastal piirkonda laastanud suure tormi “Tracy” tõttu on linnas vanu maju alles umbes üks – valitsuse hoone.
Linn jättis meile kolme sealviibitud päeva jooksul hea mulje. Kesklinnas ja mereääres oli mõnus ringi jalutada, linn oli korras ja kena, samas mõnusa rahuliku olemisega. Käisime ka botaanikaaias, kus mulle meeldis enim sealne permakultuuri põhimõtetel töötav kogukonnaaed.
Päris suure osa ajast veetsime Põhjaterritooriumi muuseumis ja kunstigaleriis. Seal saime teada nii loodusest kui kohalikust ajaloost ning vaadata ühe suurima aborigeenide kunstiauhinna parimaid töid (need tööd olid ka müügiks ja hinnad olid suurusjärgus 15 000 dollarit).
Neil on ka päris lahe vapp:
Neljapäeva õhtul käisime kuulsal Mindil Beach Marketil. Kaks korda nädalas kogunevad kõiksugused müüjad ranna äärde ja toimub suuuuuur laat, kus müüakse käsitööd, kunsti ja muid veidrusi nagu näiteks hipsterlampe, mis on ehitatud antiikkolast. Eelkõige on see aga koht, kust saada hea kõhutäis ükskõik mis kultuuri toitu. Darwin on nimelt tuntud oma multikultuursuse poolest. Söögikohta otsides näeb seda ka linna peal – Jaapani, Malaisa või Mehhiko – kõike leidub ja seda ühe väikese tänava ulatuses.
Enne Kununurrast lahkumist käisime vaatamas suurimat inimtekkelist järve Austraalias – Argyle’i järv on nimelt üles paisutatud Ordi jõest eesmärgiga niisutada ümberkaudseid farme. Pildile on jäänud järvest vaid üks väike sopp. Farme on Kununurras rohkem kui 20 000 hektari suurusel alal. Seda numbrit ei anna muidugi võrrelda suurimate stationitega ehk ääremaade karjakasvatusfarmidega, millest märkimisväärsemad on üle miljoni hektari suurused.
Vaade oli omamoodi imelik, sest sellist spinifexi maastiku ja mägesid oleme palju näinud, kuid nende mägede vahel järve näha oli esmakordne. Järvest paistsid välja vaid mägede tipud.
Edasi järgnes kiire piiriületus (Lääne-Austraaliast Põhja Territooriumile minnes karantiini kontrolli pole, kuid vastupidi tuleb palju kaupa maha jätta). Põhjaterritooriumi teed olid tühjad ja ka meie ei teinud seal suuri peatusi, õhk oli kuum ja teekonna pikkuseks 700 km.
Õhtuks jõudsime troopikasse, mida olime nii kaua oodanud. Suurem osa Põhjaterritooriumi põhja osast on tegelikult savanni puistu (savannah woodland) ja päris vihmametsa on siin ainult väikestes soppides, kus leidub aastaringselt vett (jõgede ääres kuristikes). Samas oli meie jaoks juba palmide nägemine puude all rohus piisav.
Enamikel aladel on pool aastat veeküllus ja pool aastat kuivus – üleujutatavad alad kuivavad kokku väikesteks veesilmadeks, millisena näeme neid praegu, kui käes on kuiva hooaja lõpp.
Õhtu hakul keerasime ööbimiskohta jõudmiseks ära ühele väiksemale teele ning ahhetasime ja ohhetasime, mis elu me seal kohtasime. Esimese üllatusena tabasime teelt suure karja kängurusid – oma 30 isendit tormas otse meie auto ees üle tee. Teiseks kõndisid metsa all ringi suured veised ja kolmandaks tabasime tee pealt ühe identifitseerimata linnu. Sõitsin temast esimese hooga mööda ja ta ei liigutanudki, vaid oli tihedalt vastu asfalti nagu hauks mune. Linnuni tagurdades ehmatasid teda vist tagatuled ning ta tõusis õhku. Uurisime järgi, et tegu võis olla Austraalia õõnesorriga (Australian owlet-nightjar).
Ühe jõekese äärde ööbima jäädes uurisime taskulambiga vett ja nägime seal ühte ujuvat silma, mille määratlesime krokodilliks. Arvatavasti oli see magevee krokodill, mis ei ole inimeste suhtes reeglina agressiivne. Teine lugu on aga merevee krokodilliga, kes tuleb ka jõgedesse ja kelle teelt tasub kaugemale hoida. Sellise vee kalda ääres ei soovitata kõndida, rääkimata ujumisest. Öösel kuulsime ka veidraid kähedaid ja nutvaid helisid, mida tegid vist käharkakaduud (Red-tailed black cockatoo).
Järgmisel päeval külastasime Litchfieldi rahvusparki, linnarahva spaad. Buley Rockhole oli paksult inimesi täis, sest tegu oli erineva suurusega veesilmadega, millest vesi läbi jooksis.
Florence Fallsi rahvamassid ei jäänud sellele alla, kuid kosed olid võimsad.
Nägime ka hiiglaslikke termiidipesasid ja saime teada, kui olulised need väikesed putukad on. Nimelt lendavad kõik spetsiaalsed terdmiidid pesast välja kord aastas paarilist otsima ja siis on pidusöök ka kõikidele loomadele-lindudele, kes saavad nii suure valgupommi, et saavad ka ise järglastele mõtlema hakata.
Katedraali termiidi pesa
Siin on aga magneetiliste termiitide pesad. Need on põhja-lõuna suunalised, nii et üks külg on alati varjus ja paraja temperatuuriga. Suunda oskavad nad hoida, nagu nimigi ütleb, magnetpooluste järgi.
Wangi Fallsi jõudes oli meil ujumisest ja rahvahulgast juba nii suur väsimus, et vaatasime mittemidagi ütleva pilguga võimsat koske ja läksime ööbimiskohta otsima. Õnneks leidsime ideaalse koha ööbimiseks, sest see koht päästis rahvamassidest, kuid jättis alles pargi imelised veemõnud. Walker Creeki ööbimiskoht oli bukletis “walk in”, mille kohta Tenno, kogenenuna hotellinduses, arvas, et sinna ei saa ette reserveerida ja kehtib nö kes-ees-see-mees reegel. Tegelikult tähendas see hoopis, mis oli ka meie jaoks siin riigis esmakordne selle poolest, et pidime oma asjad selga võtma ja kilomeetri auto juurest ööbimispaika matkama.
Matk mööda jõekallast oli aga pingutust väärt, sest jõudsime pärast viiest teisest laagrikohast möödumist oma peatuspaika, kus ootas meid mõnus veeauk ja kosk ainult meile!
Wilkins water monitor, kes meiega hommikul ujumiskohta jagas (suurem samasugune kadus ehmatusega vette, kui Tenno suure plärtsatusega vette hüppas).
Laupäeva hommikul läksime Gibb Riveri teele, et vaadata ära mõned kuulsaimad gorge’id. Kahjuks oli Tenno unistuste koht, Emma gorge kinni sealkandis möllava tulekahju tõttu. Läksime seetõttu hoopis El Questro gorge’i ja usun, et see oligi hoopis parem – seal sai nii seikluslust, ronimist kui suplemist kosutavates veesilmades.
Gorge’ide puhul on kõige hämmastavam mikrokliima, mis on kuristiku sees võrreldes ümbritseva maastikuga. Kui olime Pilbara kandis, siis oli ümber kõrbeline spinifexi-maa, kuristikes lokkas aga rohelus ja isegi mõned sõnajalad. Gibb Riveri teel oli ümbritsev maastik rohumaa ja madala puistuga, kuid kuristikes valitses tõeline palmidega vihmamets.
El Questro gorge’i minekuks pidime oma auto juba varem maha jätma, sest tuli ületada veetakistus, mida me oma autoga teha ei julgenud.
Jala sai kõrvalt läbi üsna edukalt ning pärast väikest jalutuskäiku sillutamata teel jõudsime matka alguspunkti, kust läks tee kuristiku sisse. El Questro matk nõudis parajal määral kividel turnimist, kuid kuumenevat keha aitasid jahutada veesilmad teel. Poolel teel oli lausa selline kivibassein (rockpool, nagu siin öeldakse), et sealt läbi minnes sai rinnuni märjaks. Sellest ei olnud üldse hullu, sest ujusime selles tiigis niikui nii ja veetemperatuur oli täpselt ideaalne suplemiseks. See on suur eelis Karijini ees, kus ujuma minemine nõudis parajat eneseületust.
Õhtul käisime internetti jahtimas ja sõime uhke õhtusöögi Kununurra vanas pumbamajas, millest oli tehtud jõeäärne restoran.
Pimedas (tavaliselt me seda ei tee) järgmisesse telkimiskohta sõites nägime teel karja müstilisi valgeid hobuseid. Jah, lisaks lehmadele ja kaamlitele näeb siin ka metsikuid hobuseid. Kaks noorukest olid lausa tee peal ja ei jooksnud ka kohe minema. Vaatasid veidi uudishimulikult enne, kui kaugemalt keegi jooksma hakkas ning kogu kari rohusahinal taamale heinamaale kappas, täiskuu neid valgustamas.
Pärast Purnululu külastust hakkas meie auto imelikult käituma. Järgmisel päeval (21. september, reede) tekkis mitu hetke pärast pidurdamist, kus auto välja suri. Õnneks oli auto piisavas korras, et Kununurra linnani ära sõita. Linnas õnnestus meil leida vastutulelik automehaanik, kes meie probleemile pilgu peale viskas. Kununurras on kõigil autotöökodadel hirmus kiire, kuna turistid sõidavad Gibb Riveri teel oma autosid katki ja tulevad sinna parandama. Ilmnes, et meie autol oli probleem elektroonikaga – üks juhe oli arvatavasti suure vibreerimise peale paigast ära läinud. Kui see paika sai, siis läks masin täitsa segaseks, aga auto restart ehk siis aku tagant lahti ühendamine lahendas selle probleemi. Minu jaoks uus teadmine, et ka autole saab restarti teha. Isegi 2004. aasta autod on selleks juba piisavalt targad.
Kununurra linn tundus päris mõnus ja sealne ümbritsev loodus mitmekesine. Seda eriti võrreldes Carnarvoniga, mis on teine suur toidukasvatuspiirkond põhjapoolses Lääne-Austraalias. Niisiis jõudsime järeldusele, et kui olla seljakotirändur ja farmitööd otsida, siis Kununurra kant pakub rohkem silmailu ja tegevusi kui Carnarvoni piirkond.
Õhtuks jõudsime Parry Lagooni loodusreservi, kus asub üks oluline märgala (see on lausa maailmatähtsusega RAMSARi ala). Sinna tulevad märjaks hooajaks kohale linnud isegi Siberist. Kartsin, et kuiva hooaja lõpuks, mil meie seda külastame, on kõik, kaasaarvatud linnuelustik, kokku kuivanud, kuid õnneks oli see üks põnevamaid märgalakülastusi üldse. Suurust kaotanud veesilm oli mõnes mõttes isegi hea, sest kõik linnud olid kogunenud suhteliselt väikese ala peale otse linnuvaatluspeidiku lähedusse. Ma ei ole kunagi nii tihedalt koos nii palju erinevaid liike näinud. Ühte kaadrisse mahtus mitut liiki linde. See oli tõepoolest eriline!
Mõned liigid, keda tundma õppisime (eestikeelseks abiks oli https://www.eoy.ee/birdnames/index.php)
Great Egret ehk hõbehaigur ja Intermediate Egret ehk väike-hõbehaigur, kellel on päris raske vahet teha.
White-necked Heron ehk valgepea haigur, keda vaatasime pikalt ja kannatlikult kalastamas
Australian Darter ehk austraalia madukael tiibu kuivatamas – kormoranidel nimelt on tiibadel vähem õli, et neil parem sügavale kala järgi sukelduda oleks. Seetõttu peavad nad pärast veeskäiku oma tiibu kuivatama, et lennata.
Brolga (Australian Crane) ehk austraalia kurgede suur seltskond tuli õhtuks billabongi äärde jooma ja läks siis metsatuka vahele tagasi.
Black Kite ehk must harksaba patrullis kõrgel õhus.
Turf ehk tiir lendas billabongi kohal ringi ja tegi kiireid sööste vette kala järele (pildistamiseks liiga kiirelt).
Öö veetsime seal samas lähedal soolajärvel. Tõesti lahe koht ööbimiseks ja telgi vaiasid oli seal ka konkurentsitult parim maasse panna. Kauguses oli näha ka tulekahju kuma.
planeerimatareisikiri.wordpress.com 